Kogu minu olemus seisab selle eest, et me kõik teeniksime elatist sellega, mis on meile südamelähedane. Miks? Sest ma olen kahjuks oma enda nahal kogenud kui laastavalt võib see mõjuda meie tervisele ja edasi tervele elule, kui me ei teeni elatist sellega, mis meile hingele rahuolu tööd tehes tooks.

Ometigi on maailm täis inimesi, kes ei ole õnnelikud tehes seda tööd mida nad teevad. Gallupi uuringute järgi ei ole tervelt 80% maailma tööjõust rahul oma tööga. Isegi kui me seda endale teadvustanud oleme, et me pole rahul, siis jätkame ikka sama rada. Nii aastast aastasse, kuni oleme juba väsinud ja mõtleme, mis siin enam muuta.

Kas sa oled kunagi päriselt selle peale mõelnud, et lisaks magamisele veedame me suurema osa oma elust tööd tehes?! Miks me siis raiskame oma elu sellele, et me teeme seda mis meile endale tegelikult korda ei lähe? Kui ka sina oled üks neist inimestest, siis kaua sa niimoodi jätkad? Mida sa ootad? Miks sa ei tee muutust enda elus? Miks ei luba sa endal olla tervem ja õnnelikum?

Sa ei tea, mis sulle rahulolu toob?

Kas asi võib olla selles, et sa tegelikult ei tea, mis sind õnnelikuks teeb? Et sa tegelikult ei tea, mis on see ala, mis sulle rahulolu toob? See võib olla, et sa oled ennast kõigi nende aastatega oma kohustuste alla ära mattunud, et oled ennast ära kaotanud.

Kui sul kunagi olid unistused ja ootused, siis täna sa enam neid ei mäleta ja mõtled vaid sellele, kuidas igapäevaselt hakkama saada. Sa tead, et see ei mõju sulle hästi, aga sa ei oska leida ka väljapääsu. Sa tunned ennast justkui lõksus.

Mõnikord on selline “kadunud ja lootusetu” tunne lihtne mööduma. Mõnel juhul aga on see päris tõsine asi ning tuleks teha rohkem tööd iseenda juures ja tihti asjatundjate abiga, et ennast jälle üles leida.

Minu isiklikul kogemusel ja ka töötades teistega, kui olen aidanud välja juurida selle “nende asja”, siis on välja tulnud, et töö, mis toob meile tõelise rahulolu ei ole seotud ainult meie omandatud oskuste ja teadmistega, mida oleme koolis õppinud või tööd tehes praktiseerinud. Tegelikult on rahulolu toov töö seotud lisaks oskustele ja teadmistele, kogu meie senise eluga. Kõigega, mida me oleme elus kogenud. Ka meie tugevuste, olemuse ja väärtustega.

Las ma selgitan. Tõeline rahulolu töös tuleb sellest, kui saad ellu viia oma missiooni. Kui sa ühendad ära oma kutsumuse ja raha tegemise võimalused.

Mõtle, mis on see miski, mille eest sa elus seisad? On see jätkusuutlik keskkond, on see inimeste heaolu, on see sportlik eluviis, on see tervislik eluviis? Miline inimene oled sa väljaspool oma kodu? Mida sa päriselt tahad elus korda saata?

Paljud, kes on minu juurde jõudnud oma küsimusega, et milline on see töö, mis neile rahulolu toob, siis tullakse otsima oma kirge. Kohati tundub, et kirg on pisut üle tähtsustatud sõna meie tänases maailmas ja otsitakse seda miskit, mis elu lõpuni mind õnnelikuks teeb. Et see on justkui elu mõte. Ma ise usun, et elu mõte kui selline on kogeda ja tunda elust rõõmu. Nautida. Elu on meile antud kingitus.

Kirega on aga nii, et see mis on sinu kirg täna ei pruugi olla seda homme. Kirg võib olla ajutine, aga sinu missioon reeglina ei ole. Küll aga on kirg tihti viis või n.ö tööriist, kuidas oma missiooni ellu viia nii, et sa seda protsessi ka naudid. Rahulolu tuleb tööst siis kui sa tunned, et sellest on mingit kasu, mida sa teed. Kõige suurem rahulolu tuleb siis kui viid ellu oma missiooni, tehes seda nii, et protsessi ka naudid.

Kui sa otsid vastust küsimusele, et mis võiks olla sinu missioon ja seal juures viis kuidas seda sinule sobivaimal ja meeldivaimal viisil ellu viia? Siis siin olen töötanud välja programmi, mis aitab sul nende vastusteni jõuda.

Sa kardad, et see mis sulle rahulolu toob, ei too sulle leiba lauale?

Nüüd kui sa oled leidnud endale selle, mille eest sa seisad ja mille osas sa tahad ise ka panustada, et midagi muutuks või ära tehtaks, siis sa võid näha sellel küll väärtust, aga sa ei näe võimalusi, kuidas sellega raha teha või siis piisavalt raha teha, et endal leib lauale saaks.

See on ka üsna tavapärane kahtlus, mis mu klientidel on olnud. Kuulen tihti selliseid väiteid: “Tahaks küll maailma päästa, aga sellega pole ju võimalik ära elada.” “Vabatahtlikuks olemisega ju raha ei teeni.” “Neil ei ole ju raha, ma ei saa ju neilt raha küsida.” Siin tekib tihti eetika konflikte, sest me mõtleme tihti piiratult ja me ei näe võimalusi, kuidas teha raha alal kus otsesel sihtgrupil polegi võimalik meie teadmiste, teenuste või toodete eest maksta.

Eriti tuleb üles siin see küsimus, kui on inimese soov aidata näiteks pensionäre, näljahädas olevaid inimesi, lapsi, loomi jne. Siis tundub eriti ebaeetiline raha küsida oma panuse eest. Sellepärast on tihti ka nii, et tööd teevad inimesed raha pärast, aga siis vabatahtlikuna käiakse oma missiooni panustamas.

Siin soovitan ma avardada oma mõttemaailma ja teha ära näiteks koos toetavate inimestega üks harjutus. Ühte tulpa kirjutad põhjused “Kuidas saaksin selles valdkonnas raha teha?”  Teise tulpa põhjused ” Ei saa”. Sinna tulpa, kus on “Ei saa” põhjused, joonista üks suur X ja jäta see tulp puutumata. Teise tulpa kirjuta vähemalt 20 võimalust, kuidas saaksid selles valdkonnas raha teha.

Meie loovusel ei ole piire ja raha tegemisel (mulle meeldib kasutada tegelikult väljendit “loomisel”) on täna tegelikult väga mitmeid võimalusi. Sinu ülesanne on lihtsalt leida see võimalus, mis sind ennast kõige enam kõnetab ja sinu loomupäraste tugevustega enim kokku aitab. Siin saad abi “Täiusliku karjääri” programmist, sest seal jagan ma sulle juba täpsemalt soovitusi, kuidas võiksid oma asjaga raha teha, arvestades sealjuures ka sinu isiksuse omadusi, väärtusi ja loomupäraseid tugevusi.

Istud hirmudega oma mugavustsoonis kinni

Oletame, et sul on endal suhteliselt selge see, mis on see sinu asi, mis sulle rahulolu tooks. See lausa tõmbab sind enda poole. Sa oled leidnud ka viisi, kuidas sellega elatist teenida. Siiski pole sa teinud suurt midagi selleks, et see sinu põhi sissetulekuallikaks oleks. Miks?

Noh siin on meil endil igasugu põhjendusi endale ette tuua. Näiteks olen kuulnud väidet, et  “Ma olen perfektsionist ja ma pole veel valmis.” Või siis “Sellist ametit ei ole täna turul pakkuda.” Tuntakse muret, mis saab ikkagi sissetulekust, kui alustada teekonda vabakutselisena jne.

Nende kõikide väidete ja mure-küsimuste taga on hirmud, mis ei lase seda järgmist sammu astuda. Siin võib u igaüks öelda, et lihtsalt hakka otsas pihta, võta see otsus ja tee ära, aga ma tean omast käest, et see ei ole alati nii lihtne.

Kui mina esimest korda oma elus suure kannapöörde tegin ja väga tasuvalt palgatöölt ära tulin ilma, et oleksin teadnud kust sissetulek nüüd tuleb ja sealjuures veel mõistsin, et lapseootel olen (kaks nädalat peale seda kui olin töölt ära tulnud), siis tekitas ikka kõhedust küll. Kuid minu valu oli seekord suurem kui hirm. Ehk siis minu valu oli minu tervis ja ma ei tahtnud riskida sellega, et ma lahkun siit ilmast võibolla ehk liiga vara, sellepärast et lihtsalt “katust peakohal hoida.”

Siin tuleb appi sinu MIKS?! Miks sa päriselt tahad seda muutust oma ellu? Võibolla sul ei olegi seda vaja?! Võibolla sa võidki leppida enda praeguse eluga. Sel juhul soovitan ma lihtsalt endaga rahu teha. Sa ei pea ju midagi muutma kui sa tegelikult oled rahul sellega mis sul on. Ainult, et sellisel juhul pööra ka igapäevaselt tähelepanu sellele, et sul ongi hästi ja anna oma hingele rahu sellega, et ma ei pea täitma mingisugust suurt missiooni.

Küll aga kui oled nagu mina ja paljud teised, et sulle siiski ei anna rahu see millega praegu elatist teenid ja sa tead, et sul on vaja muutust, muidu võib olla päris hullusti, siis tuleks oma hirmudega tegeleda. Mõned võimalused:

• Kui suudad, ületa hirmud lihtsalt tegutsedes. Võid kasutada mantrat “Kardan küll, aga teen ikkagi”, “Julge hundi rind on rasvane”, “Kes ei riski see šampust ei joo.”
• Alusta väikeste sammudega. Vii ellu muutust vaikselt, olemasoleva töö kõrvalt.
• Haruta oma hirmud lahti, hirmu tehnikaid kasutades.
• Kasuta coachi, kes aitab sul oma hirmud maha võtta ja elus uusi samme astuda.

Ka teiste hirmudega saab ületada ennast takistavaid hirme. Näiteks minu puhul on üks suurimaid tegutsema panevaid ajendeid see, et elada oma elu nii, et vanaduses elule tagasi vaadates ei peaks millegi tegemata jätmist kahetsema. Sellepärast haaran ma üldjuhul ka igast võimalusest, isegi kui kergelt kardan või mõtlen, et “ahh mis nüüd mina.” Ka see on ju omamoodi hirm – karta, et kunagi millegi tegemata jätmist kahetsen ja ei tunne, et oleks elanud elu täiel määral.

Olen omandanud uskumuse, et elu on justkui nagu kingitus ja ma elan vaid korra seda elu. Ja sellepärast teen ma aeg-ajalt ka hullusi (elus kannapöördeid), et tunda, et ma olen elanud täiel määral nii hästi kui oskan. Ja noh eks on ka omajagu enesekindlust tulnud positiivse uskumusega, et alati saab minuga kõik korda, isegi kui midagi juhtub. Ja, et juhtub, see on kindel.