Ühest hiljutisest vestlusest jäi meelde, kuidas suunab teine ettevõte oma töötajaid sellest nii öelda “Hea lapse sündroomist” välja astuma. Mul on viimastel nädalatel olnud paar vestlust, millest ühes aga  jäi kõlama mõte ettevõtte personalijuhilt, kes kurtis mulle probleemi selles osas, et väga paljud töötajad ootavad oma juhilt seda initsiatiivi, et kuhu peaks töötaja kandideerima või edasi sammuma, et oma karjääris soovitud tulemusi tuua.

Mida tähendab hea lapse sündroom?

Mis see hea lapse või hea tüdruku sündroom siis tähendab. See tähendab seda, et me oleme läbi elu õppinud olema head ülesannete täitjad. Meile antakse koolis ja kodus ülesandeid ning me oleme õppinud neid täitma. Ja kui nüüd siis läheme päris ellu, siis olemegi need head ülesannete täitjad. Me ootame, et meile antakse ülesanne, mille me ilusasti ära täidame ning jääme selle eest kiitust ootama. Tahame, et keegi ütleks: “Väga tubli!”. Aga, mis me sealjuures veel teeme. Vahel pingutame ülesande täitmisel rohkem, võib-olla teeme ka teiste eest ülesandeid ära. Lootuses, et äkki mind märgatakse, äkki pannakse tähele ja siis jääme ootama, et tullakse meie juurde ütlema: “Liina, näed sa oled nii tubli, siin on sulle ametikõrgendus.”

Paraku aga selleks, et oleksid karjääris edukas ei piisa ainult tubli olemisest. Ja kindlasti pole piisav, et oled ootel, millal sulle kandikul ametikõrgendust pakkuma tullakse.

Aeg võtta vastutus ja initsiatiiv

Sa pead tulema välja sellest, et täidad ainult ülesandeid. On aeg võtta vastutus ja initsiatiiv. Minna seda teed, et vaadata, kus saab probleeme lahendada. Mis probleemid minu ümber üldse on. Panna tähele, kas probleemid on minu töövaldkonnas, kus mina spetsialist olen või on toimumas midagi kõrval valdkonnas, mis on minu valdkonnaga seotud. Vaadata, mis on minu ettevõtte probleemid? Millised suuremad probleemid on minu klientidel? Ja lähtuda sellest, kuidas mina saaksin luua väärtust ja aidata neid probleeme lahendada.

Head lapsed ei räägi

Ehk siis isegi kui sul on ideid, kuidas mingit probleemi lahendada. Samuti mida “head lapsed” ei tee on rääkimine. Me ei räägi. Üks tüüpilisemaid “hea lapse sündroomile” omaseid jooni on, et me osaleme passiivselt aktiivselt koosolekutel. Mida ma mõtlen passiivse aktiivse osalemise all? Ma mõtlen siin seda, et sa lähed koosolekule, sul on märkmik ja pastakas, sa kuulad ja teed märkmeid. Ja see on aktiivne osa sellest osalemisest. Aga sa ei räägi, sa ei tee suud lahti, et oma ideid välja pakkuda. Sul tekivad mõtted, sa mõtled: “Ahah, ahah..”, aga sa ei ütle neid välja. Kahjuks ei näe see, kellel neid ideid vaja oleks sinu pähe. Ja tavaliselt juhtub see, et sinu kõrval istuv inimene räägib: “Kuule, aga äkki me teeme niimoodi..”. Sina mõtled, et: “Noh, see plaan pole nii hea, mul on palju parem.” Aga jällegi, sa ei ütle seda välja. 

Ja kui me räägime nüüd ametikõrgenduse saamisest, mida sina salaja oled soovinud saada. Aga kuna sa ei räägi, siis keegi ei näe sinu pähe ega tea, et sa seda soovid. Siis võib selle saada see sama koosolekul sinu kõrval ideid ladunud inimene. Ja, miks ta selle saab. Sellepärast, et tema räägib. Ta pöörab tähelepanu probleemile, mida ka sina teed. Ta tuleb lahendusele, samuti nagu sina. Aga sina tubli inimesena mõtled: “Ah, ma ei hakka”. Ja inimene, kes pakkumist teeb märkab seda rääkivat inimest. Ta ei märka sind, sest sa ei rääkinud.

Võta vastutus ja hakka rääkima

Ja nüüd mõtle, kus on sinus see “hea laps” ja jäta ta sinna, lase tal olla. Ole mässumeelsem ja hakka oma ideid välja rääkima. Kui sina näed, et sa tahaksid midagi oma ettevõttes teha, mingeid ideid mida rakendada. Siis mine ja räägi oma kolleegile või juhile oma ideest. Võta vastutus ja initsiatiiv enda kätte. Küsi mida sa tahad. Võta vastutus ja initsiatiiv ning asu rääkima, Väljenda oma ideid ja eesmärke selgelt. Sest ainult nii, tulevad ka soovitud tulemused.