Eile Ettevõtluskõrgkooli aastakonverentsil: Disainist ja brändist tööstusele, osaledes jäi kõlama mõte, et eestlastes ei ole piisavalt ettevõtlikkust – justnimelt puudub julgus asju ette võtta. Peale väga inspireerivat ettekannet Arno Kütt-i poolt – teemal kuidas ta Cleveron AS robot pakiautomaatidega USAs turgusid vallutab – küsis ettekande järel Eesti Ettevõtluskõrgkool Mainori rektor Ülo Pärnits, et miks ei ole meil rohkem selliseid tublisid ettevõtjaid nagu on Arno ise? Vastusest jäi kõlama, et ei ole piisavalt julgust ja ka koostöövalmidust minna koos konkurentidega välisturgusid vallutama.

Olles ise väikeettevõtjana Eestis tegutsenud 2009. aastast, hakkasin ka endamisi juurdlema, et miks on meil nii vähe noori, kes tahaksid saada ettevõtjaks. Kust on see pisik minus alguse saanud?! Ka konverentsil tekkis arutlus kus nõustusime, et suured mõjutused tulevad ühiskonnast ja üldisest suhtumisest ettevõtjatesse, kuid minu arvates suurem osa sõltub meie vanematest ja sellest kuidas on meid lapseplves kasvatatud.

Psühholoogide sõnul on lapse arengus esimesed kolm aastat väga olulise tähtsusega. Ma nii ammust aega oma elus ei mäleta, kuid mäletan selgelt, lapsepõlvest seda, kuidas isa mind ikka tagant “tõukas” ja julgustas asju ise ette võtma. Mida vanemaks, seda suuremad väljakutsed. Oluline oli see, et ma saaksin ise hakkama ja oleksin iseseisev. Kusjuures eriti just naisterahvana.

Minu kõige esimene saavutus, mida ma selgelt mäletan, millega pidin hakkama saama, oli jäätise ostmine. Oli järjekordne palav suvepäev ja mäletan, et jalutasime Tallinna vanalinnas. Raekojaplatsil silmasin Pingviinijäätise putkat ja nagu lapsele kombeks hakkasin vanematelt kohe jäätist manguma. Selle peale ütles isa mulle, et kui sa tahad midagi saada, pead ise sellele järele minema. Ta andis mulle kopikad näppu ja ütles, et kui sa väga tahad siis mine telli ise. Ma võisin olla ehk kusagil 4 aastane ning minu jaoks oli see tol hetkel väga suur väljakutse. Algul punnisin ma vastu, et “ei issi mine too,” sest alati on ju lihtsam kui keegi teine asjad meie eest ära teevad, aga isa jäi endale kindlaks ja minu jäätise valu oli suurem kui hirm võõralt küsimise ees, mis ma tol hetkel tundsin. Ma mäletan seda adrenaliini kui jalutasin jäätiseputka poole ja siis vaiksel häälel jäätist küsisin. Kui ma jäätise kätte sain ja raha ära maksin olin ma üliõnnelik – “ma sain sellega hakkama”  – ma olin enda üle väga uhke ja nüüd olin ma muidugi saanud oma tahtmise – jäätise.

See jäätise lugu on vaid üks näide sellest, kuidas mind lapsepõlves tagant julgustati ise asju ette võtma ja natuke ka tagant tõugati, kui ma esialgu vastu olin. Jäätise ostmine tundub küll väike asi, aga sellise mõtteviisi arendamine algabki ju väikestest asjadest.

Siinkohal kutsun ma üles kõiki lapsevanemaid julgustama ning innustama oma lastel asju ise teha, et nad saaksid olla iseseisvamad ja saaksid ise mõelda, kuidas olukordi lahendada. Laske lastel maailma avastada. Kahe aastase tüdruku emana tean, et mõni “avastamine” võib väga ohtlik olla, aga alati olen ma temale ka ju toeks. Peaasi, et laps ise saaks õppida oma kogemustest, ja et ta saaks minu poolt julgustust oma mõtteid teostada, vaatamata tekkinud tagasilöökidele. Minu isa küll kahjuks enam ei ole, kuid selle eest on ta üles kasvatanud kaks ettevõtlikku last – täna oleme me mõlemad vennaga ettevõtjad.

Toetus ja julgustus vanemate poolt ei pea piirnema lapsepõlvega. Alles hiljuti paar aastat tagasi oli mul emaga vestlus minu unistustest ja tegemistest. Ka mul on korteri laen ja väikene pere kes vaja ülal pidada, kuid ettevõtte alustamisega on alati teemaks, et püsisissetulek kaob ja stabiilsus samuti. Emana muretseme me ikka ka laste heaolu pärast, nii ka minu ema minu majandusliku olukorra pärast. Selle asemel aga, et mind piirata ja öelda, et otsi parem stabiilne töökoht ütles ema meie vestluse tagajärjel, et kui see (ettevõtlus) teeb sind õnnelikuks siis ma rõõmustan koos sinuga (olgugi, et tal oli hirm, et kas ma ikka saan hakkama).  Selline toetus ema poolt annab mulle julgust veel suurematele võimalustele jah öelda ja veel ambitsioonikamalt asju ette võtta – täna olen ma seisus kus tegutsen, lisaks turundusettevõttele Eestis, selle nimel, et esimest Startup ettevõtet Saksamaal alustada.

Lähedaste toetus ja julgustus on esmatähtis, kuid ka ühtse rahvana, parandades oma suhtumist ettevõtjatesse ja ettevõtlikusse, saame me majanduskasvule kaasa aidata.