“Sa oled ikka unistaja”. Seda ütlust oleme me kõik kuulnud. Kui tõsiselt suhtud unistustesse? Kas sa üldse unistad? Ja kui ei, siis miks? Võib-olla sa ei usu enam unistustesse.
Kui mina olin väike tüdruk, siis mul oli oma maailm, milles elasin. Tegelikult on see tänaseni nii, ma elan palju oma visioonis. Ma olen ka hetkes, kui olen perega või käin mere ääres jalutamas. Kuid suur osa minu ajast läheb tuleviku loomisele ja visioonis olemisele.
“Sa oled ikka unistaja”
Väiksena ma olin ka palju selles, et kus ma tahaksin olla ning mida ma soovin, et mul oleks. Ma palju ka rääkisin ka teistele sellest. Sealt vastu öeldi mulle ikka tihti, et “Ah, Liina, küll sina oled ikka üks unistaja”. See ütlemine paraku aga ei olnud see, et “Oh nii lahe, et oled selline unistaja”, vaid pigem “Kahju, küll, aga sa pead pettuma”.
Need ütlemised mõjutasid mind enim siis kui olin noor täiskasvanu. Ma kaotasin endas unistamise ära. Või kui päris ära ei kaotanud, siis ma ei unistanud, nii vabalt või suurelt, kui olin seda muidu teinud.
Minu abikaasa, kellele meie suhte algul ma rääkisin, et ma olen miljonär. Arvas, alati: “Et, ja, jaa”. Minu reaalsus see siis veel ei olnud, aga see oli minu sees olemas. Minu abikaasa ütle mulle siis ikka, et “Mina olen realist”.
Kui sa unistad suurelt, siis saad väiksemalt. Kui sa unistad väikselt, siis saad vähe. Kui sa aga ei unista üldse, siis sa ei saagi mitte midagi.
Mina ütlen täna sulle: “Kui sa täna veel ei unista, siis palun tee sellega tööd”.
Millise suhtumisega unistad?
Kui sa unistad, siis kuidas sa suhtud oma unistamisse. Kas sa unistad selliselt, et mõtled selle korraks läbi. Siis jõuad arusaamisele, et oh see oli tore unenägu ja naased sealt oma argiellu. Või sa unistad ja mõtled, et kuidas ma saaksin seda oma ellu luua? Et sa võtad seda tõsisemalt. Seda sellepärast, et unistused on täitumiseks.
Usu oma unistustesse
Olen oma töös palju kokku puutunud inimestega, kes mõtlevad selliselt, et “Ohh, küll oleks tore.” Aga nad tegelikult ei usu unistustesse, vaid nad arvavadki, et oled “unistaja”.
Mina olen unistaja ja ma olen selle üle uhke. Sellepärast, et need unistused viivad mind elus kaugele. Mina küsin endalt ka alati “Kuidas ma saan enda ellu seda luua?”.
Kui sa unistad, kas unistad heas tundes, et oled juba seal ning oled selle eest tänulik. Või pigem igatsusega sinna jõuda. Kuidas sinul on? Kui sul on igatsus, siis sinu alateadvuses dikteerib igatsus. Kui su unistustes on kaasas tänulikkus, siis see toob tulemused. Selle puhul oled vibes ja sealt pealt lood juba edasi.
Kuidas unistada?
Kui sa ei suuda unistada, siis sul on tõsine kontrolli teema. Püüa sellest lahti lasta ja kui sa seda ei suuda, siis tule minu enesekindluse koolitusele ja saa sellest vabaks.
Unistamiseks aga väga hea harjutus on panna ennast kolmandasse isikusse. Näiteks viskan ennast edasi 10 aastat. Mis on minu elus siis, kui elan oma unistuste elu? Ja siis saaksin justkui ajakirjanikuga kokku, kes kirjutab loo minust kui Liinast. Kirjutab sellest, milline naine on Liina, kus ta elab, kellega. Millist tööd ta teeb ja kuidas ta panustab. Misiganes sul selles osas pähe tuleb, mida see ajakirjanik sinu käest on küsinud.
Mida ma alati teen kui ma päriselt unistan?
Ma unistan alati pastaka ja oma märkmikuga, sest kui ma panen ennast füüsiliselt sinna sisse, olen täielikult seal sees. Ja siis olen ma juba seal maailmas ja ma tunnen uhkust ja tänulikkust. See on üks väga hea harjutus unistamiseks. Ja varsti, ei lähe 10 aastat, varsti avastan ma ennast sellest momendist, millest unistan.
Proovi seda kolmandas isikus endast rääkimist ja unista. Lase mööda ütlus: “Sa oled ikka unistaja” ja unista suurelt.
