Täna sain ma üle pika aja veeta aega oma äärmiselt armsa ja tubli vanaemaga ja hiljem ka vanaisaga. Olgugi, et see päev kulus suuremas osas vanaemaga hailgas mööda arste ja uuringuid käies, olen ma selle päeva eest tohutult tänulik. Kohe räägin miks.

Vanavanematega veedetud aeg on ülioluline

Mu vanaemal avastati mõnda aega tagasi vähk ja sellest ajast saadik on ta oma olemuselt olnud täiesti apaatne. Ta suhtus seni kõigesse täiesti ükskõikselt, nagu oleks loobunud, et elu on läbi ja mis minust ikka enam. Täna oli aga teisiti – vanaema oli jutukas, nägi asju positiivses vaates, tahtis käia ja näha. Ma pole ammu sellisena teda näinud ja mul oli äärmiselt hea meel. Ilmselt oli tema hea meeleolu tingitud sellest, et oli viimased neli päeva veetnud oma tütre juures elades. Seal sai ta tihedalt suhelda oma lapse ja lapselastega ning näha kõige pisemat lapselapselast. Perega koos veedetud aeg oli selgelt näha mõjunud vanaemale supper hästi ja siinkohal on see taas meeldetuletuseks, et me ikka oma vanavanematega rohkem aega veedaks. Muidu annavad teised alla (liiga vara), tundes ennast üksikuna ja tekib mõte, et “kellele mind ikka vaja on”.

Päeva teises pooles kui alustasime autoga sõitu Pärnu poole, et vanaema koju viia, oli meil vestlus päris sügavatel elulistel teemadel. Järsku lõi mulle pähe, et eelmisel aastal kirjutasin oma vanavanematele kirja, kus avaldasin neile tänulikkust ilusa lapsepõlve eest ja palusin (jõulukingiks) nende mälestusi koos veedetud ajast ning et nad jagaksid mõtteid teemal, mida nemad mulle eluks soovitaksid (kuna mul on ju elu veel ees ja vanavanemaid ei ole kahjuks igaveseks). Seni ei olnud ma temalt veel vastust saanud ja nüüd oli mul hea võimalus seda küsida.

Vanavanemate soovitused eluks

Ma uurisin vanaemalt, et mis on olnud elus tema jaoks kõige olulisem ning mis on see mida tema kindlasti oma lapselastele eluks soovitaks. Vanaema ei mõelnud hetkegi ja ütles “See, et hoiaks oma suhet ja ei läheks esimese tüli peale lahku” ja teine asi “Et lastel peab kindel kodu olema – täna on nii, et minnakse iga väikse asja pärast lahku mõeldes, et mulle ei sobi ning siis jäävad lapsed pendeldama ühe vanema juurest teise juurde. Siis ei ole lastel ei kindlustunnet ega turvalisust ning tekivad igasugused psühholoogilised probleemid.” Vanaema lisas veel, et kui on kindel pere, siis on endal hingerahu ja kõik muu elus ka korras. Mu vanaema on olnud abielus tänaseks 58 aastat ning vaatamata elu keerdkäikudele, ei vahetaks ta ühtegi olukorda ega teeks midagi teisiti.

Me jõudsime Pärnu-Jaagupisse kus vanavanemad elavad ning seal saime kokku vanaisaga. Vanaisa ütles, et tema tuleb minuga koos Pärnu, kus mul oli asjaajamisi, kuna temal ka vaja paar asja linnas korda saata. Nii me siis koos teele asusime. Pärnus said asjad aetud ning tagasiteel otsustasin küsida ka vanaisalt, mis on tema soovitused eluks – mis on oluline? Ka vanaisa ei mõelud kaua ja ütles kohe: “Minu mõttes on oluline endast midagi maha jätta, et ikka oleks midagi mis vähemalt natukenegi aega peale surma sinust alles oleks. Olgu see siis kodumaa tarvis või maailmale.” Ma uurisin täpsustuseks, et kas ta mõtleb selle all ka pere ja lapsi, kes temast maha jäävad või pigem tööd, mis inimene ise teha saab? Ta selgitas: “Ma mõtlen ikka tööd! Pere loovad kõik ja see on tavaline, aga iga inimene on eriline.  Igaühel meist on mingi eriline omadus või oskus, mida peaks otsima ja vastavalt sellega siis midagi korda saatma või ette võtma. Midagi mis aitaks endast “märki” maha jätta. Muidu räägivad ikka matustel, et oli selline tore inimene ja pere jäi maha jne. Mina tahaks aga, et ma jätaks peale pere endast veel midagi maha. Ma soovin, et inimesed räägiksid minu matustel, et ma olen midagi ka korda saatnud – kasvõi siis rekordite raamatusse jäänud vms.” Mu vanaisa on tänaseks 36 aastat absoluutselt iga päeva päevikut kirjutanud. Mitte ühtegi päeva selle aja jooksul ei ole ta vahele jätnud ja ütleb, et ta ju ei saa seda nüüd pooleli jätta. “Ma ei tea kas keegi seda kunagi ka loeb või ei loe. Kas kellelgi sellest üldse kasu on? Kuid kuidas ma saan nüüd pooleli jätta kui ma olen seda 36 aastat igapäev teinud?!” Mina mõtlesin samal ajal oma peas, et milline enese distsipliin sel inimesel on ja see peaks olema ka minul “geenides” 🙂 – nõuab pühendumust.

Terve tee Jaagupist koju Tallinnasse sõites, kui olin vanaisa ka koju tagasi viinud, mõtlesin ma kui palju olen ma sellistest asjadest lugenud. Nüüd räägivad seda minu vanavanemad – järelikult on tõepõhi all.

Hoidkem oma peret ja suhet, ärgem otsigem teises pooles pidevalt vigu, vaid otsigem neis häid omadusi. Leidkem endas see miski, mille poolest oleme erilised ja jagagem seda omadust.

Lõpetuseks veel üks mõttetera, mis vanaisa veel ütles, et see tuli juba tema emalt (ehk siis minu vanavanaemalt):

“Kes ei täna pisku eest, selle puhul pole lootustki, et tänaks suure varanduse eest!”