Osalesin 11. Novembril Eesti Ettevõtlike Naiste Assotsatsiooni poolt korraldatud üritusel “Naine ja karjäär. Kas sinul on võimalus?” Arvasin, et teemad, mis seal arutati, võiksid olla huvitavad ka laiemale ringile.

Üritus jagunes neljaks blokiks. Täpse kirjelduse, mis teemad üritusel tõstatati, saab siit, aga ma kirjutan oma vaatenurgast.

Emadusbarjäär. Kuidas säilitada töökoht väikelaste kõrvalt? Millised on olukorrad ja kuidas diskrimineerimisest hoiduda?

Üks näidetest lühidalt selline: Noor ema, kes oli eelnevalt ettevõttes personalijuht, oli kaksikutega kodus olnud. Tööle naastes sai ta esimesel päeval koondamisteate. Naine jumala shokis ja ei tea, mida ette võtta. Antud näites võttis naine koondamisteate vastu ja otsis töötukassa kaudu uue töökoha. Mis sina teinud oleksid?

Julgustati kohtu poole pöörduma. Argument aga miks naised seda ei tee oli toodud, et töökohta see tagasi ju ikka ei anna. Hiljem pausi ajal arutasime veel ühe mu tuttavaga, et lisaks sellele, et sa tööd tagasi ei saa, jääb ju märk külge. Kui uuele töökohale kandideerida, siis kes ütleb, et tausta uuringut tehes seda infot kusagil ei kajastu ja uuel tööandjal hirm ei tule, et näe mine tea, see naine andis eelmise tööandja kohtusse, kas julgen ikka teda omale palgata.

Miks kohtu poole pöördumine hea on, on ühiskonna teadvustamine. Kui naised pöörduvad, tekib rohkem kohtukaasusi ja see ilmneb statistikas ja meedia võtab üles ja (järgneb minu mõte) äkki siis hakkavad tööandjad kartma ning selline diskrimineeriv käitumine väheneb. Aga ma mõtlen, et miks me peame läbi hirmutamise neid malle muutma. On ka teisi viise ju.

Nagu ka konverentsil läbi käis on võimalus töökoht säilitada rääkides oma tööandjaga, et sa tahad endiselt kursis olla ettevõtte arengu ja asjadega. Näita, et sa tahaksid ikka ka laste kõrvalt ennast arendada ja võibolla ka firma üritustel osaleda. Kui sa oled ettevõttele väärtuslik töötaja olnud, siis mina ja paljud teised naised konverentsil, ei näe põhjust miks tööandja peaks sellest keelduma. Lisaks on ehk võimalus endiselt teha osalise koormusega tööd. Täna on selleks palju võimalusi. Näiteks kaugtöö tegemine vms võimalused. Seega kui sa tõesti tahad oma töökohta säilitada ka pärast lastega kodus olemist, siis on see võimalik. See tegelikult sõltub sinust.

Teemadeks oli ka isaduspuhkus, et ka isad saavad emade koormust kergendada ja lastega kodus olla. Käis läbi ka mõte, et võibolla osa ajast peaks isa kohustuslikus korras lapsega koju jääma. Ma ei tea, hetkel tundub see mõte kuidagi võõras. Ma ei ole selle poolt, et üldse kedagi sundima peaks. Lapsed on naise ja mehe koostöö “projekt” ja kaasatud võiksid olla võrdselt mõlemad pooled ning seda vabatahtlikult.

Võti naisel lastega koos karjääri teha on tema võrgustik (nagu ma kirjutasin ka eelmises artiklis). Oli see vist Külli Meister, kes käis välja ka väga hea soovituse, et naine võiks pere planeerimisel olla kindel, et on olemas hea (loe toetav) partner (abikaasa/elukaaslane/isa kandidaat) ja hea tööandja. 🙂

Naine kui diskrimineeritud inimene töökeskonnas.

Siin oli juttu klaaslagedest. Et miks naisi ei edutata, aga eelistatakse edutada pigem mehi. Miks naistele antakse väiksemaid rolle jne. Tihti antakse juhiroll naisele siis kui on vaja keegi vastutajaks teha (näiteks kui ettevõtte on juba väga kehvas seisus) jne.

Näide oli, et advokaadineiu tegi partnerina ettevõttes paremat müüki kui meeskolleeg ja ootused temale olid suuremad kui meeskollegile, aga osalust pakuti vähem kui samale meeskolleegile. Argumendiks öeldi, et sa oled ju naine.

Lahendus: kui sind diskrimineeritakse ja sa omale pooldajaid ei leia, et see asi diskrimineeriva ülemusega lahendada, siis lahku sellisest keskkonnast. Elu on liiga lühike selleks, et käia tööl kusagil, kus sind ei taheta või sinusse hästi/õiglaselt ei suhtuta. See on inimesele laastav, kui peab igapäev käima kusagil, kus ta olla ei taha ja veel seda 8-10 tundi päevas – päeva ja ka oma elu kõige ärksamal ajal.

Mesilasema sündroom. Kas naised hoiavad kokku või pigem mitte.

Juttu oli naistest, kes töökeskkonnas üksteisega konkureerivad ja n.ö omavahel “ussitavad”.

Lühidalt näitest: Ettevõttesse palgati uus naisjuht ja see “asendas” kõik naised oma meeskonnas meestega, kuni siis üks naine (viimane) sai asjale pihta ja sai aru, et ka tema on ettevõttest peagi “vabal tahtel” lahkumas.

Selliseid naisi on täna tõesti olemas, kuid siin kehtib samuti soovitus nagu eelnevalt öeldud. Ära raiska oma elu seal kus sind ei oodata ja sulle olla ei meeldi. Pealegi juht, kes on liiga suure egoga vallandatakse peagi. Mesilasemad, kes kõik naised ümbert kaotavad või teistesse halvasti suhtuvad kardavad konkurentsi ja muretsevad enda positsiooni pärast. Seetõttu ümbritsevad nad ennast vaid endast “nõrgemate” kolleegidega. See aga on oma ego teenimine.

Kaugele jõuavad juhid (nii mehed kui naised), kes väärtustavad meeskonda ja saavad aru, et nad juhina on selleks, et teenida nendest suuremat eesmärki. Sellised juhid ümbritsevad ennast reeglina tarkade inimestega (olenemata soost), nendega kes on neist tugevamad, osavamad ja võimelised teenima ka suuremat eesmärki kui inimesed ise seda on.

Kui juht on kehv siis tihti polegi midagi muud teha kui endale uus väljund leida. Kui tegemist ei ole juhiga siis üks variant, mis võib mesilasema üllatada on käituda sõja asemel vastupidiselt. Mitte hakata temaga konkureerima, aga pigem teadlikult hakata teda tunnustama ja kiitma ning soovitav on olla tema liitlane. Nii üllatub mesilasema, kaob konkurents ja tihti ka õelus.

Vanadus, pension ning kuidas noored vanemad kolleegid välja vahetavad.

Näide siis selline, et vanem pensioniealine daam sai töölt koondamisteate. Hiljem asus tema ametit täitma noorem inimene. See on tegelikult minu arvates laiem teema kui ainult naiste teema, aga naiste konverentsil toodi esile siiski üks vanema daami näide.

Selles paneelis arutlenud Epp Vodja ütles minu arvates väga hästi. Vanus pole mingi näitaja. Asi on ikka inimeses endas. Põhimõtteliselt on lahendus kõigele inimene ise. Sinu enda suhtumine (mindset), kui palju sa tahad kaasa lüüa, ennast arendada ja töötada. “Parim enne lõpeb siis kui inimene hakkab ise vinguma,” ütles Epp. Kui inimene ise ei taha enam ennast arendada, koolitada jne. Loomulikult astuvad siis need inimesed kannale, kes ennast arendavad ja tahavad ka edasi õppida, tööd teha jne. Ka ei maksa niisama nalja visata võtmes, et “ma lähen nagunii varsti pensile.” Nii hakkabki tööandja sulle asendajat otsima.

Iga teema juures käis läbi ka ärgitus olukordi vaidlustada ja kohut käia, kuid mina isiklikult sõdimist ei poolda. Tuleks seda teha siis lootuses, et ühiskond hakkab naiste diskrimineerimist rohkem märkama, et selliseid olukordi meie Eestis endiselt päriselt on. Ok, saan mõttest aru, aga mis siis kui muudaks maailma siiski iseenda kaudu. Muuta ennast, oma suhtumist ja kodust kasvatust oma lastele, küll see maailm ka siis muutuma hakkab. Võtab aega, aga muutub. Nagu Michael Jackson laulis oma laulus “Man in the mirror,” “If you wanna make the world a better place, take a look at yourself and then make a change.”