Kui ma oma esimese lapse sain olin ma esialgu täiesti paanikas… Noh selles mõttes, et kui ma sain teada, et ma olen emaks saamas olin ma just kaks nädalat eelnevalt oma palgatöölt vabatahtlikult lahkunud. Olin siis otsustanud oma südame järgi liikuda ja tegeleda täiskohaga ettevõtlusega. Minu jaoks oli küllaltki raske võtta vastu otsus, tulla ära väga healt töökohalt ja sukelduda teadmatusse. Sellest oli justkui veel vähe ning nagu juba mainitud, kaks nädalat hiljem sain teada, et ootan beebit. 🙂
Optimistina arvasin ma, et mis see siis ära ei ole beebi kõrvalt äri ajada. Ma olin siis veel oma ettevõttes täiesti üksi. Olin kindel, et beebi ei muuda minu elus midagi. Ja nagu öeldakse beebi peab ju oma vanemate elustiiliga kohanema mitte vastupidi.
Üsna pea peale Keithi sündi olin ma ahastuses ja mõtlesin, et kuidas ometi need tublid karjäärinaised, kes on juhid ja ettevõtjad, oma väikeste beebide ja laste kõrvalt selle kõigega hakkama saavad?! Ma ei olnud kunagi varem sellele mõelnud ja keegi ei olnud mulle kunagi varem ka enda saladust paljastanud. Tükk aega läks enne kui ma sain aru, et nii nagu ettevõtet saab viia edasi ainult hea meeskonnaga, nii ka peres (loe naise elus). Võti on meeskond või siis võrgustik. Väikeste laste kõrvalt on võimalik täiesti tööd teha, kui sul on keegi kes sind lastega toetab. Väga paljudel naistel on selleks oma kaaslased ja laste isad. Isad kes arvestavad ka naise sooviga olla keegi, mitte ainult lastele pühendatud. Isad kes tahavad panustada pereellu ja lastega koos aega veeta. Isad kes saavad aru, et see on nende võimalus oma lastega lähedasemaks saada.
Kui ei ole isa, kes saaks laste eest hoolitseda kui ema paar tundi päevas tööasju ajab, siis on tugiisikuks tihti ka vanaemad, tädid onud, teised sugulased või sõbrannad. Äärmisel juhul palgatud lapsehoidjad.
Minu Keithi sai aega veeta nii isa, onu kui ka vanatädiga ning minu teada meenutavad nad kõik seda aega kui väga toredat. Pigem on ehk kahjugi, et see aeg nii lühikeseks jäi.
Vaadakem Hollywoodi staare. Nad näevad välja perfektsed, neil on edukas karjäär, tublid lapsed, mees ja imelised kodud. Kes ütles, et kõike seda korraga saada pole võimalik. On küll. Näiteid sellest on küll ja veel. Aga nendel on terve meeskond, kes neid toetab. Nad näevad välja suurepärased, sest nende perel on oma personaalne kokk, kes neile puhast ja maitsvat toitu igapäev teeb. Neil on oma personaaltreener (võibolla koguni terve meeskond neid), kes nõu ja jõuga nende keha aitavad vormis hoida. Neil on alati keegi kes nende laste eest hoolitseb. Neil on ka koduabilised, kes kodu korra hoiavad jne.
Kui sind vaevab raha teema, et sul pole nii palju ressursse, et lapsehoidjat või koduabilist palgata siis mõtle ümber. Kui lapsehoidja maksab 3-5€/h (on ka kallimaid ma tean), aga sina teeniksid 7€ võibolla ettevõtjana veel 50,100, 500€ tunnis siis oled sa ju omadega igaljuhul plussis. Kui rääkida koduabilisest, siis mõtle samamoodi, kas see aeg mis sa paned koristamisele ja ka söögi tegemisele, kas selle aja tulu tööd tehes oleks suurem või väiksem koduabilise kulust?
Mina ei saanud sellest meeskonna värgist algul aru ka sellepärast, et ma ei osanud abi küsida. Mulle tundub, et see meie ühiskonnas eriti normaalne tegevus pole – see abi küsimine – eestlane ikka peab ju olema märter, kes kõigega ise hakkama saab. Ja Eesti naine on ju tugev naine, kes suudab ise kõike korraga, lapsi kasvatada, mehele süüa teha, kodu korras hoida ja sealjuures ka veel tippvormis olla ja karjääri teha. Katsu sa omale koduabiline võtta – siis oled sa ilmselgelt liiga laisk, et ise koristada.
Ma olin tükkaega stressis, sest ma ei küsinud abi. Eriti alguses, beebiga koos olles arvasin, et küll ma hommikuks välja magan ja olen puhanud, et uut päeva jälle positiivses võtmes alustada… aga olgem ausad. Kui sa kuuaega pole saanud isegi minutiks omaette pissil käia, siis tee mis tahad, aga sa oled üks suur närvipundar 😀 Ja sellisega ei meeldi kellelgi koos olla.
Loomulikult on see iga naise enda valik kas ja kui palju ta tahab beebi või väikelaste kõrvalt tööd teha või muude asjadega tegeleda. Mõni tahab vähem, mõni rohkem. Teise lapsega mõtlen ma hoopis teisiti ja võtan asja ka palju rahulikumalt. Ma ei põe enam nende asjade pärast (et miks ma küll ei saa tööd teha) mis Keithi kõrval mul peas olid. Lõpuks hakkab mul endal kahju kui ma liiga palju oma tüdrukutest eemal olen. Oma valikuid, kui palju tööd teen või kui palju perega koos olen, teen ma alati oma moto põhjal – “Valikuid tuleb teha nii, et vanaduses midagi ei kahetseks.”
Üks asi veel. Naistel on kombeks kõik teised endast ette seada. Iseendaga tegeleme viimasena. Tihti jäämegi me naistena selle taha, et see on justkui naise kohustus kasvatada lapsi ja hoolitseda kodu eest ning selle tulemusena jääb paljuski meie enda soovid täitmata. Kas see kohustusest enda soovide allasurumine on seda väärt? Mina arvan, et mitte. See on enda mitte väärtustamine. Paratamatult olen ma seda meelt, et elus on lisaks meie armsatele lastele ja perele veel miskit ka meie enda jaoks. Nagu jagas mulle ka minu vanaisa.
Jõudu teile naised ja elagem ka iseendale. Kõigile meestele soovin lahedat koos veedetud aega teie lastega. See on tõesti imeline!
