Seekord võtsin blogiartikli kirjutise aluseks kliendi küsimuse. See on oluline teema, mis takistab meist paljudel elada elu, mis meid päriselt õnnelikuks teeb. Kliendi küsimus on järgmine:
Liina, mis siis teha, kui partner ei toeta sinu otsuseid? Asi lihtsalt selles, et lähen koolitusele “praktiline psühholoogia”, kuna tundsin, et see pakub mulle huvi ja oleks abiks igas eluvaldkonnas. Ühesõnaga ma ise väga ootan seda. Kui kodus sellest rääkisin, siis tuli suur vaidlus sellest. Elukaaslase arvates on see mõtetu ja ma ei peaks sinna minema. Minu küsimuse peale, et miks ta lihtsalt ei võiks mind toetada – tuli vastust, et tema ei toeta jaburaid ja mõtetuid asju, millest mingit kasu ei ole. Lõpetuseks ütles, et ta on räigelt pettunud minus, et ma sinna tahan minna.
See küsimus on kusjuures teemaks väga paljudel naistel, mis on ju ka arusaadav. Alati ei ole meie lähedased toetavad ja see teeb igasuguse, meie endi jaoks õnnelikuks olemise raskeks, kui mitte võimatuks. Miks?! Sest me ju ei taha oma lähedasi alt vedada, me ei taha, et nad oleksid meis pettunud, sest me armastame neid.
See on raske teema ja ega seal üht õiget viisi ei olegi, kui tuleb leida oma. Tülis või pettumuses elada ei saa, samas iseennast suhete nimel ohverdada ning õnnetu olla ka ei saa.
Meil kõigil on õigus oma arvamusele?
Kui asi puudutab elukaaslast või abikaasat, siis tuleks leida omavahel kompromiss ja aktsepteerida üksteist sellisena nagu me oleme. Mina ise püüaksin mõista meest (miks ta mõistab selle hukka) ja aktsepteerida tema arvamust. Aktsepteerida, et see on tema tõde asjast. Meil kõigil on õigus oma arvamusele. Sealjuures aga ei pea ma elama tema ootuste järgi, kui see on ikkagi mulle oluline.
Ma ise püüaksin teisest küljest rahulkult rääkida, miks see on mulle oluline ja kui ta endiselt surub peale oma arvamust, siis küsiksin ta käest, et kas talle meeldib siis kui ma olen õnnetu ja ei järgne sellele, mis mind huvitab ja mind õnnelikuks teeb? Ükskõik mis see on. Ma püüaksin selgitada, et see ju ei ole tema kes läheb seda õppima (või tegeleb mõne kindla asjaga) vaid see olen mina.
Mis võib olla lähedase vastumeelsuse taga?
Kui ta tunneb sinu pärast häbi, tekib küsimus miks?! Miks on just see teema nii häbiväärne? Kas on taga mingisugune hirm, mis tulenev tõekspidamistest? Miks on tal häbi tunnistada, et tema kaaslane sellise asjaga tegeleb? (Tavaliselt kaitseb pahameelega ja maha tegemisega inimene iseenda ego, mis lähtub hirmust, mitte armastusest).
Näiteks minu enda laiemas pereringis on olnud coachingu kohta (tegelikult minu enda eeldused) uskumus, et see on mõttetu inimeste lollitamine ja psühholoogilist abi on vaja ainult nendel, kes on tõsiselt haiged ja vaimsete häiretega. Sellepärast oli mul ka raske ennast coachina näha tükk aega (mind pidurdav uskumus).
Nüüd kui partneril ongi häbi, siis las tal olla, siin tuleb teha sisetööd iseendaga, et miks sina ise sellest heidutatud oled? Mäletad, väline on ainult peegel meie sisemusse ja mees on lihtsalt see kes praegu peegeldab. Tekib küsimus, et kas ei ole sul endas mingisuguseid piiravaid uskumusi selle psühholoogiaga seoses, mis paneb tõrkuma? See on enesekindluse ja eneseväärtustamise küsimus. Soovitan siin see elupeegli harjutusega läbi vaadata, mis see sinus endas räägib. Reeglina on nii, et kui oled endas kindel, siis mehe arvamus siinjuures väga hinge ei lähe. Häbi võib ju olla temal, aga sind see ei puuduta, see on kriitika sellisel juhul ainult temas endas. Aga kui sul on valus, on kriitika sinus eneses.
Lihtne on öelda, et kõige võti on teineteise arvamusi aktsepteerida nii nagu nad on. Tüliks läheb siis kui üks hakkab teisele oma arvamust peale suruma, aga siis küsida, et mida muudab see minu elus/mida annab see mulle, kui ma olen teise enda usku pööranud? Ja kas ka teine pool siis päriselt õnnelik on? Igasugune arvamuse pealesurumine on tõestamine, et mul on õigus, aga miks peab tõestama, mille eest sinu ego sind kaitseb? Kui on armastus, siis on aksepteerimine nii enda soovide suhtes kui ka teise arvamuse suhtes. Teise arvamus on lihtsalt “huvitav vaatenurk” aga ei takista sul elada elu mida soovid. Sa ei palu temal seda teha, mida ise teha tahad.
Kaks asja, mis aitavad, kui partner ei toeta:
1) SISETÖÖ ISEENDAGA: Selleks, et tõsta enesekindlust ja eneseväärtustamist. Eelnimetatud elupeegli harjutus aitab. Aitab ka andestamine sinna juurde (iseenda sees) läbi andestamise protsessi.
2) INIMESED SINU ÜMBER: Me oleme need kes on 5 lähimat inimest meie ümber (kellega enim suhtleme). Miks?! Sest meie aju üks põhifunktsioone on kohaneda keskkonnaga kus me oleme. Väga raske on käia oma teed julgelt, kui ümbritsevad inimesed sellesse ei usu (Ei usu unistuste täitumisse, et on võimalik teha tööd, mida sa ka armastad jne). Selleks, et ükskõik milles edukas olla tuleb ümbritseda ennast nendega, kes on sel alal edukad (praegusel juhul, kes elavad elu omadel tingimustel ja teevad raha sellega, mis südamelähedane). Need inimesed toetavad sind ja hoiavad sind käimas ka siis kui sinu enda enesekindlus on kõikuma löönud. Tänapäeval on selleks palju võimalusi, et ennast ümbritseda selliste inimestega. Aitavad ka selliste inimeste lugude kuulamine/lugemine jne. Naistele näiteks kirjutatud Eesti vapratest naistest raamatki “Julgus luua muutust” – Signe Ventsel ja Kristi Jõeorg on autoriteks.
Ma loodan, et need mõtted aitavad lahendada sinu olukorda. Ja lõppkokkuvõttes olen teinudki “Täiusliku Karjääri” tugigrupi, et just sellistest olukordadest koos üle minna. Miks mitte hõigata seal üles ettepanek, et teha n.ö mastermind grupp, kellega koos oma unistuste teed käia ja hoida üksteist n.ö joonel ja toetada (ka tegevuskava täitmisel). Sellist gruppi on võimalik teha ka virtuaalselt ja toetab ning inspireerib väga meie teekonda.
