Kas oled kunagi mõelnud, kes kontrollib sinu otsuseid? Mina olen. Ja mida aeg edasi, seda rohkem olen hakanud märkama, et väga paljud meie valikud ei sünni mitte sellest, mida meie tegelikult tahame… vaid sellest, mida me arvame, et teised meist ootavad.
Mul oli mõni aeg tagasi vestlus ühe kliendiga, kes oli sügavalt huvitatud minu mentorprogrammist. Silmad särasid, motivatsioon oli laes ja ta ütles lausa: „Ma tean, et see aitaks mind edasi.“ Aga siis tuli lause, mille olen kuulnud korduvalt ja korduvalt:
„Ma pean enne oma mehega rääkima.“
Ja ärme saa valesti aru — mul ei ole midagi selle vastu, et arutada otsuseid lähedastega. Aga küsimus on: kas see arutelu on toetus või luba küsimine?
Kui keegi teine – olgu selleks partner, ema, sõbranna või su peas elav kriitik – on see, kelle heakskiidust sõltub, kas sa teed otsuse, mida sinu hing ihaldab… siis kelle elu sa päriselt elad?
Sinu otsus – või kellegi teise heakskiit?
Mõtle korraks:
Kas sa oled kunagi tahtnud oma teenuse hinda tõsta, aga ei julgenud?
Mitte sellepärast, et see ei oleks õigustatud, vaid sellepärast, et sa kartsid, mida kliendid arvavad.
Kas sa oled jätnud investeerimata koolitusse, sest sa ei suutnud end veenda, et see „väärt on“, kui su abikaasa või ema ei mõistaks seda otsust?
Mina olen olnud seal.
Ma mäletan aega, kui tahtsin teha oma esimese suure sammu kinnisvaras – müüa korter, et liikuda edasi. Mu süda ütles: tee see samm ära, nüüd on aeg. Aga ma ei teinud seda.
Miks?
Sest mu peas elav ema ütles: „Aga see korter… sa oled selle kallal ju nii palju vaeva näinud!“
Ei, mitte päriselt mu ema – vaid see sisemine hääl, mis kandis tema hirmu ja ootusi edasi.
Kes istub su otsustetooli?
Kui palju me elame oma elu nii, et tegelikult ei otsusta meie ise, vaid keegi teine?
Või isegi mitte „päris“ inimene, vaid hirm – et meid ei mõisteta, ei aktsepteerita, ei kiideta heaks.
Hirm, et äkki ma pettun. Või veel hullem – et äkki keegi teine pettub minus.
See on sõltuvus heakskiidust.
Ja see sõltuvus hoiab meid kinni.
Hoopis rohkem kui raha või aja puudus.
Kes kontrollib sinu otsuseid? Kui see ei ole sina ise, siis võib-olla on aeg see koht tagasi võtta.
Eneseväärtustamine on otsustusjulgus
Me tahame mõelda, et meie teeme oma eluotsused. Aga tihti peegeldavad need otsused hoopis seda, kui palju me iseennast väärtustame.
Kui palju me usume, et me võime teha otsuseid, mis ei meeldi kõigile.
Kui palju me usume, et me oleme väärt investeeringut.
Et me ei pea kellegi ees põhjendama, miks me valime kasvada.
Sest tõeline turvatunne ei tule kunagi teistelt. See tuleb seestpoolt.
See tuleb siis, kui sa ütled: „Ma tean, mida ma vajan. Ja ma usaldan ennast.“
Väärtus, mida ei saa sinult ära võtta
Meie ühiskonnas tundub täiesti normaalne maksta kümneid või sadu tuhandeid kodu või auto eest. Aga kui rääkida tuhande eurostest investeeringutest iseendasse, siis… hakkavad hääled peas kõvasti rääkima.
Aga mõtle hetkeks.
Auto võib puruneda. Maja võib kaotsi minna.
Kuid teadlikult valitud uus mõtteviis – sügav sisemine muutus – seda ei saa keegi sult ära võtta.
Uue mõtteviisiga võid sa luua endale rohkem kodusid, rohkem võimalusi, rohkem vabadust kui ükski materiaalne asi sulle kunagi anda saab.
Küsimus, mille võiksid täna endalt küsida
Kas see otsus, mida ma praegu kardan teha, tuleb minu sisemisest väärtustundest… või sõltub see kellegi teise heakskiidust?
Ja kui see sõltub teisest inimesest — siis millal ma võtan selle vastutuse päriselt tagasi?
Kes kontrollib sinu otsuseid? Sina või su hirm? Sina või kellegi teise ootused?
Sa väärid otsuseid, mis toetavad sind. Mitte otsuseid, mis meeldiksid teistele.
Kui sa seda loed ja tunned, et midagi puudutas… siis võibolla on sul aeg astuda samm, mida sa oled edasi lükanud.
Võib-olla ei pea sa otsustama kellegi teise järgi. Võib-olla võid sa otsustada enda järgi.
Ja see – see ongi vabadus.
