Ma olen kaua mõlenud sellele, kas kirjutada siin sellest kogemusest lapseea insuldiga või mitte. Ometigi ütleb mulle sisetunne, et võiksin seda teha, sest ehk annab see jagamine mõnele emale teravama pilgu (võimaldab mõnel lapsel, või täiskasvanul, kiiremini haiglasse jõuda, sest insult on ajakriitiline) ning ehk annab meie lugu omajagu loootust just sellele emale, kes peab selle kahjuks läbi tegema. Tahan anda tuge ja lootust neile emadele, et taastumine on võimalik. 

Niisiis minu pisike noorim 3 aastane tütar sai vahetult enne Jõule ootamatult insuldi. Perekonnale oli see loomulikult suur ehmatus ja mulle kui emale esmapilgul tohutu traagika. Jagan nüüd pisut rohkem kui kuuaega hiljem, sellega seoses oma kogemust ja mõtteid.

Kuidas see juhtus?

Oli pühapäeva hommik ja tüdrukud nagu ikka ärkasid hommikul varakult nii 7 ajal. Martin tegi nendega tavapäraseid hommikusi asju, sõid hommikusööki ja vaatasid multikaid jms. Ma ise ajasin ennast voodist välja 9:30 ajal, selle peale, et tüdrukud hakkasid omavahel tänitama ning ma pidin vahekohtunikuks minema. Martin oli sel hetkel koeraga väljas.

Kõik läks tavaviisi edasi. Nellil oli pisut paha tuju ja oli natuke torris, aga muidu kulges kõik rahulikult. Meil oli plaan minna Nelliga poodi ja Martin pidi käima Keithiga maal. Nii 10:20 ajal saatsimegi Nelliga Keithi ja issi välja ja vaatasime aknal kuidas nad autosse lähevad. Kuna Martin palus mul võtmega teise auto uksed lahti teha, siis läksin võtit otsima ja kui Nelli samal ajal tahtis ühe akna juurest teise juurde liikuda, mis on ainult kaks sammu (nii et ma lasin tal käest lahti), siis ma märkasin, et Nelli kuidagi komistab kummaliselt ja veel kaks korda selle lühikese vahemaaga. Esialgu ei teinud ma sellest välja, sest noh väikestel ikka juhtub.

Nelli oli siiski jaurav ja enne kui poodi läheme tuli mul mõte, et lähme siis mürame pisut meie voodil, et sellega Nelli tuju paremaks teha. Nelli oli nõus ja kui ta mul ees meie tuppa liikus, tundus mulle, et ta kaldub justkui kergelt paremale (seda oskan ma ka tagant järgi nii mõelda). Nii kui me voodisse jõudsime hakkas Nelli magama vajuma. Minu esmane mõte oli, et ei tea kas hakkab haigeks jääma, et niimoodi väsinud on.. ja lasin tal siis magama jääda. Olin terve see aeg tema kõrval kui ta 2 tundi magas. Minu sees oli miski tunne, et midagi on valesti. Ei tea kas emalik instinkt või tõesti jättis mulle siiski see komistamine ja paremale kaldumine mingi kahtluse sisse. Kui Nelli une ajal keeras, siis jälgisin juba ta liikumist ja mulle tundus, et parem käsi jäi justkui maha.. ei tulnud keerates nii hästi kaasa.

Kui Nelli ärkas, siis läksime pissile. Ma aitasin ta voodist välja ning hoidsin käest. Käies lohistas ta paremat jalga juba järgi ning ei suutnud seda tõsta niipalju et cm kõrgusest lävest üle astuda ja lõi vaeseke oma varba ära. Siis jäi ta nutma. Potil käidud nuttis ikka võtsin ta sülle ja hoidisn, ise samal ajal mõeldes, et mida ma nüüd teen, kuhu poole pöördun. Küsisin siis Nelli käest: “Kas sul kuskil valutab?” Ta vastas: “jah” ning näitas käega pea peale. Ma ei teadnud mida teha. Nelli nuttis ja ütles läbi nutu, et lähme puhkama.

Läksin siis temaga voodisse tagasi. Nägin, et ta ei saa hästi end keerata. Samal hetkel tuli just issi, Keithiga ja kui Nelli püüdis minna voodist issile uksele vastu (mida ta tavaliselt teeb), siis ei saanud ta enam voodist välja ja püüdes haarata kaasa oma pisikest oravakest, siis käsi selleni veel küündis, kuid haarata ta enam seda ei saanud.

Ma kutsusn Martini ise vaatama, et “näed Nelli liigub kuidagi vaevaliselt ja kahtlased, kas sulle ei tundu?” Seal mingil hetkel hakkasin ma ise kahtlustama insulti (et kerge parema poole halvatus), mis tundus uskumatu, sest ta on ju nii pisike. Martin võttis ta sülle ja istus köögilaua taha. Keithi püüdis üle laua tõsta Nelli tuju ja nalja teha talle. Kui Nelli siis ühe nalja peale naeratas, siis märkasin ma, et Nelli üks suu pool naeratab, aga teine (parem pool) on alla vajunud. Siis taipasin ära, et ilmselt peab asi olema insult (olin seda varem nii 20aastat tagasi näinud oma vanaemal).

Helistasin siis kohe ööpäevaringsele lastearsti telefonile, kust öeldi, et me ruttu traumapunkti pöörduksime ja seda me ka tegime. Olime umbes 13:30 traumapunktis. 15:30 ajal oli Nelli viidud MRT uuringusse, kus tuli ka kinnitus minu kahtlustele insuldi osas ning pandi kohe trombi lõhustamise ravi peale.

Insult on ajakriitiline

Insuldi puhul on oluline, et inimene kellega see juhtub saaks kiiresti diagnoosi ja ravi peale. Sellest sõltub kahjustustest taastumise võimekus. Selleks ajaks kui Nelli minu juurest ära viidi (ma ei saanud koroona ohu tõttu temaga MRT-sse kaasa minna) oli Nellil tekkinud täielik parema poole halvatus. Ta ei saanud ei jalga ega kät tõsta, varbaid-sõrmi liigutada isegi mitte rääkida. Emana oli seda kirjeldamatult raske kõrvalt vaadata.

Mida kauem veri veresoones ei liigu, seda kauem on ajus see osa hapnikuta ja ajurakud saavad seda enam kahjustada. Parimad taastumise võimalused öeldakse, et on siis kui inimene saab ravi peale, esimese 4 tunni jooksul. Nelli sai ravi 6ndal tunnil. Kui ravi saab ruttu on ajurakud võimelised taastuma ja looma uusi närviühendusi, mis taastavad keha funktsioonid. Kui ravi viibib võib olla olukord, kus ajurakud on nii hävinud, et ei ole võimelised taastuma ja mõned tüsistused võivad jäädagi.

Loomulikult mängib siin rolli ka inimese enda organism ja taastumisvõime ja ka koht, kus kahjustus on ning millist tüüpi insuldiga täpselt tegu. Ma pole arst ega oska detailidesse mina, aga igal juhul on tähtis, et kiiresti ravile saab. Ja just nii sain mina arstide selgitustest aru.

Jumal tänatud, et Nelliga juhtus see hommikul. Õhtul oleks me ta ilmselt magama pannud ja jäänud ootama paremat hommikut. Või kui oleksime olnud maal või reisil… Õnneks ma väga ei mõtle “oleks” versioonidele ja olen tänulik, et niigi läks.

 

Kuidas ma emana vastupidasin?

Loomulikult on selline juhtum igale emale raske. Nii ka mulle. Sellel hetkel olin ma ju teadmatuses ja ma kartsin, et mis nüüd saab, kas Nelli jääbki halvatuks. Mul oli valus ja tohutult kahju oma pisikest sellisena näha. Kogu loo tegi vee raskemaks minu jaoks koroona.

Üks raskemaid asju emale on see, et sa ei saa oma lapsele toeks olla. See moment kui mulle öeldi, et “Nelli (kes oli esimest korda haiglas – segaduses, hirmul ja veel halb olla ning ma olin talle just lubanud, et kõik saab korda ja emme on kogu aeg sinuga) tuleb nüüd meiega koos MRT-sse aga teie ei saa tulla, kuna koroona risk on liiga suur.” Õed olid teinud mulle küll koroona testi ka, aga vastust ei saanud ootama jääda. Nii läks Nelli karjudes minu juurest ära ning pidi läbi tegema üksi selle, kui talle järsku nõelasid veeni pandi ja talle narkoos tehti.

Järgmine raske samm oli kui arst tuli mulle ütlema diagnoosi ning seejärel, et “minge koju te ei saa praegu midagi teha. Nelli läheb nüüd intensiivi ja seal ei saa vanemad öösiti juures olla.” Minu mõtted peas olid, et “ma ei saa olla Nelli juures kui ta ärkab ja mind vajab, ma olen teda alt vedanud.”

Koju minnes püüdis Martin mind lohutada ja ütles, et me oleme kord selle läbi teinud (kui minu suurem tütar sündis seljaaju songaga ja ähvardas ka halvatus) ja teeme ka nüüd – kõik saab korda. Ma usaldasin arste, et nad teevad parima võimaliku, et Nellit aidata. Ja ma olen kõige eest siiralt tänulik, et arstid nii kiiresti reageerisid ja meid aitasid. Siiski teadliku emana ja vaimsete arengute teemadega kursisi olles, mõtlesin ma vaid traumale, mida Nelli võib saada sellest, et mind tema juures pole, et ta peab seal üksi olema.

Kui on vastsündinud üksinda siis nad veel ei tea suurt maailmast ja ei oska ehk nii palju hirmu tunda. Kui on suurem laps siis temale oskad sa asja selgitada ja ta saab aru, aga 3 aastane.. sa võid ju talle olukorda selgitada, aga tundmatus kohas, kus on täiesti võõrad ümber, tehakse haiget ja sa ei saa olla oma vanematega.. tema ikka tunneb hirmu, sest ta ei mõista, mis nüüd äkitselt juhtus.

Kui ma olin kannatlik ja järgmisel hommikul intensiivi Nelli juurde tahtsin minna, siis ka seal pidin olema koroona tõttu ukse taga ja mind ei lastud Nelli juurde. Eilne negatiivne testi tulemus ei olnud intensiivosakonda veel jõudnud ja mind Nellile ligi ei lastud. Õnneks läbi Martini kõnede traumaosakonna ja intensiivosakonna vahel, lasti mind siiski paari tunni möödudes Nelli juurde. Ma märkasin kohe, et Nellil on pisut parem ja peale igat und mis ta tegi, läks asi pisikeste sammudega paremaks.  Ma sain veeta ülejäänud päeva kuni õhtuse uneni tema juures.

Tegelikult ju tegid kõik oma tööd ja pidasid kinni reeglitest, et tagada ohutus, kuid ema vaatest oli see vast kõige raskem, et sa ei saa olla oma lapse juures kui ta ärkab, sind vajab. Õhtul koju minnes olin ma pisut rahulikum kuna nägin juba väikest progressi. Kuid siiski muretsesin hommiku pärast kui Nelli ärkab ja näeb jälle, et mind ei ole.

Järgmisel hommikul läksin taas intensiivi ja sel päeval siis lubati meid juba ka tavapalatisse. Sain jääda ööpäevaringselt Nelli juurde.

Haiglas oleku tegi raskeks koroona. Reeglid olid ranged. Ei tohtinud käia külalisi ja ei tohtinud ma minna isegi koridori oma palatist välja. Nii me siis olime 6 päeva veel lisaks haigla palatis kinni. Meie päevad olid sisustatud sellega, et ma püüdsin siis Nelli tuju tõsta erinevate tegevustega ning kui Nelli parasjagu magas (ja mina jaksasin üleval olla) siis olin ma tegus lähedastele infot jagama, et kuidas Nellil läheb. Nellil ikkagi usaldusega oli probleeme esialgu, sest ka öösiti ärkas ta nuttes üles ja oli ikka täitsa lohutamatu. Alles 4ndal ööl minuga ühes palatis olles sai ta terve öö rahulikult magada.

Juba esimesel päeval intensiivis Nelli kõrval olles sain aru, et praegu ei saa ma oma emotsioone tunda, sest see mõjus koheselt Nellile. Ühel hetkel kui Nelli seal multikat vaatas ja minul kellelegi kirjutades süda härdaks läks, siis Nelli sai kohe aru ja hakkas samuti nutma. Nii ma siis olin “tugev” ja elasin selle peal, et tema tuju võimalikult üleval hoida ja häid mõtteid mõelda. See jätkus kõik need 8 päeva, mis me haiglas olime.

Ausalt pärast haiglast koju saabumist olin ma ise täitsa rivist maas. Seda märkas ka Martin. Eks kõige tugevam mõju oligi sellel, et ma ei saanud/ei lubanud ise neid emotsioone endas läbi elada. Ma justkui ei saanud enam aru, mis oli juhtunud. Mind häirisid mustad mõtted, ma olin ärritunud ja väsinud. Selleks, et uuesti tasakaal ja oma lootusrikas positiivsus saavutada läks mul vaja palju teraapilist päeviku kirjutamist, aega üksi olemiseks, palju und (eelkõige võimalust magada) ja ka see artikkel siin on omamoodi teraapiline.

 

Kuu pärast insulti

Mul on rõõm, et Jõuludeks haiglast siiski koju saime. See oli võimalik ainult tänu sellele, et Nelli nii kiirelt taastus ja mina süstimise ära õppisin. Nelli tuli haiglast omal jalal sammudes ära. Rääkida sai ta siis juba täitsa normaalselt ning käsi tõusis ka pisut. MRT küll näitas, et verevarustus veel taastunud ei ole, kuid taastumine tuleb siis sellest, et kõrval asuvad veresooned on hakanud aju varustama siis selle vajaliku hapnikuga ja nii saab Nelli taastuda. Nagu arts ütles “lapsed on nagu plastiliin, et kui üks koht ei toimi, siis teine koht võtab selle toimivuse üle.”

Kuuaega oleme tegelenud Nelli taastusraviga. Lisaks taastusravile teeme Nellile 2 korda päevas süste, mis siis hoiavad verd vedelana. Süstid on praegu ka ehk kõige raskem asi kogu selle ravi juures, kuid Nelli on vapper ja püüab üsna mõistlikult seda asja võtta. Ise ütleb veel: “Ei pea kartma, oleme vaprad, siis saab terveks.”

Süste peab Nelli saama veel vähemalt märtsi keskpaigani, kuni tehakse uus MRT ja siis antakse hinnang, kas on vaja veel seda ravimit talle anda või on verevarustus keskaju arteris taastunud (või uuesti end üles ehitanud) ja olukord parem ning saab ravi osas midagi muuta. Arst esimese hooga ütles mulle haiglas, et seda ravimit antakse süstide näol vähemalt 3 kuud, mõnel juhul ka kauem. Loodame parimat.

Taastusravi näeb välja selline, et oleme käinud kolm korda nädalas haiglas füsioteraapia tundides ja basseinis, mis Nellile väga meeldib ja küsib iga päev, “millal me jälle trenni, ujuma ja kohvikusse lähme?”

Meile pakuti ka Haapsallu Rehebilitatsiooni Keskusesse minna, kuid kui konsulteerisime seal töötava tuttava füsioterapeudi ja ka lastehaigla füsioterapeutidega, siis me hetkel selleks vajadust ei näinud ning pigem kartsime, et kuhugi lukutaha minnes (koroona tõttu) mõjuks see Nelli taastumisele isegi ehk kehvemalt, kui see, et ta praegu on nii kiirelt taastunud ja elab oma igapäevases keskkonnas.

Tänase seisuga (nüüd pisut üle kuu) saab Nelli kõike teha mida ta ennegi tegi. Kõik funktsioonid on põhimõtteliselt taastunud. Ainuke asi, et nüüd ta eelistab kasutada vasakut poolt ja me pöörame ikka tähelepanu, et ta paremat poolt ka kasutaks. Ta teeb seda ka ise. Et aju aga saaks aru, et on olemas ka parem pool ja et seda peab kasutama, siis püüame seda praegu ikka rohkem rakendada. Teeme siis harjutusi ja mänge nii, et ta paremat kätt ja jalga rohkem kasutaks. Praegu on parema poole jõud veel pisut väiksem kui vasakul ja seda me ka siis treenime, et oma tugevuse ja mugavuse tagasi saaks. Peale insulti ei taha aju halvatud poolt kasutada, kuna see on ebamugavam ja raskem. Seda me siis katsume välja juurida. Kuid sellegi poolest on Nelli täna sellises seisus, et kui peale vaadata, siis ei saaks nagu arugi, et tal midagi oli. Oleme ka juba teda tagasi lasteaiaga vähehaaval harjutanud, kus ta saab ka teha neid asju, mida kodus ja füsioteraapias ei tee. Nii saab ta olla tagasi oma normaalses keskkonnas ja taastumine on olnud hea. Loomulikult jälgime, et ülekoormust ei tekiks.

Arst rääkis kohe algul mulle, et taastumine on üldjuhul lastel nii, et 90% taastumine tuleb esimese 2 kuu jooksul, 5% 6 kuu täitumisel ja ülejäänud 5% (siis niipalju kui organims on võimeline taastuma) veel kui 2 aastat täitub. Käsi kipub ka üldjuhul kõige hiljem järgi tulema.

Emana olen täna tunduvalt rahulikum, sest ka mina hakkan saama tagasi oma igapäevasesse rütmi. Huvitaval kombel on mind teisest küljest kogu selle juhtumi juures vallanud suur tänulikkus. Tänulikkus loomulikult Nelli ulmeliselt kiire taastumise üle, aga ka selle üle, mida see kogemus mulle õpetas ja võimaldas. Näiteks oleme me Nelliga kindlasti lähedasemad kui enne seda. Koos veedetud raske aeg ja mängud haiglas ja nüüd ühised taastusravi sessioonid on teinud meid väga lähedaseks. Enne olin ma mõelnud, et tahaksin Nellile puhkust anda ja temaga rohkem aega veeta, võibolla oli see vastus minu palvetele (manifesteerimine tuleb ju tihti ootamatult ja nii nagu me seda ette ei kujutanud)?!

Üsna ruttu tulin ma selles olukorras välja ohvri mentaliteedist (miks minuga sellised asjad juhtuvad?!) tänulikkuse mentaliteeti, et mida see kogemus mulle õpetab ja kuidas muudab see meid mõlemaid Nelliga tugevamaks?! Võibolla ka ühise perena tugevamaks?! Ma siiralt usun, et elu juhtub meie jaoks, mitte meie vastu. Ka see sündmus on andnud mulle palju mõtteainet, minu tegemiste ja liikumise suunas, meie pere olemuse suunas ja palju sügavaid mõtteid elu kohta üldse. See sündmus on aidanud mul näha ja tegeleda väga põhja panevate uskumustega minu sees, mis mind piiravad. Kes teab, mis siit nüüd edasi arenema hakkab.

Selline tugevus pöörata ohvri seisund tänulikkusesse on võimaldanud minul asjasse hoopis rahulikumalt suhtuda ning suurem sisemine trauma on ehk ära jäänud. Tugevus leida endas see tänulikkus on loomulikult mitme aastane töö iseendaga. Usun, et kui ma ei oleks endaga nii palju tegelenud, poleks mul sellist enesekindlust ja ma võtaks kogu seda situatsiooni palju raskemalt. Kui seda tugevust endal ei ole ja neid tööriistu, kuidas endas see protsess läbi teha, et täie mõistusega välja tuleks siis ka haiglas on võimalik vaimset tuge saada ja seda pakuti seal ka mulle. Mina seda ei kasutanud kuna mul on oma taktikad, võibolla oleks pidanud ja oleks haiglast tulles ka mul kergem olnud. Igaljuhul kui pole endal kogemust ja tööriistu, kuidas enda emotsioonidega tegeleda, siis soovitan sellist võimalust kasutada.

 

Edasised ootused

Meie ootame praegu pikisilmi seda, et saaks need süstid ära lõpetada ning MRT pilt näitaks, et Nellil on peas vere liikumisega nüüd kõik korras. Nagu öeldud töötame ka selle nimel, et parem pool saaks ka tugevaks. Üldiselt on hea meel, et Nelli elu see asi ei sega. Mis võib olla on see, et ta võib jääda meil hoopis vasakukäeliseks.

Alati on risk, et insult võib juhtuda uuesti. Risk on suurem neil kel on see juba kord juhtunud, kuid oleme võtnud selle hoiaku, et hirmus elada ei saa ja tegelikult ei kaitse meid kedagi mitte miski insuldi ega ühegi muu haiguse või õnnetuse eest. See võib juhtuda ükskõik kellega.

Viimasel ajal olen palju kuulnud, et “lastega ikka juhtub” ja olen kuulnud ka palju hullemaid lugusid, mida emad on lastega läbi elanud ja kelle lastest on täna sirgunud ka maailma mastaabis väga suured tegijad. Vaatamata esialgsetele diagnoosidele, mis artsid on andnud. See tekitab minu kui ema südames hea tunde, et ma ei ole üksi ja et alati on lootust. Ja just sellepärast otsustasin ka mina seda kõike siin jagada.